Näita pilti ×

Registreeru

×

Logi sisse

×

Unustasin parooli

×

Küsi esinejalt

×
Energiaühistu Energiatalgud

Eestimaa Looduse Fond: erametsaomanikul ei ole huvi olla looduse kaitsmisel kirstunaelaks

By reginah
MAALEHT, Aive Mõttus: Veebruarikuu esimesel päeval tähistas Eestimaa Looduse Fond 25. sünnipäeva. Metsaleht rääkis fondi juhatuse esimehe Silvia Lotmaniga sellest, mida on metsanduse alal tehtud ning mis lähitulevikus plaanis.

Mida hindate kõige olulisemaks “metsatööks”, mis fondil on õnnestunud veerand sajandi jooksul ära teha?Meil on kolm suurt tegevussuunda: meri, mets ja märgalad. Kui kaugemasse ajalukku tagasi vaadata, siis minu hinnangul on olulisemaid tegusid olnud kolme suure kaitseala – Alam-Pedja looduskaitseala ning Karula ja Soomaa rahvuspargi – moodustamisele õla alla panemine.
Alati on meie jaoks tähtis olnud väga vanade metsade ja metsaelustiku kaitse.
Kuidas läheb väljasuremisohus elaval lendoraval, kes on fondi vapiloom? Kas on üldse lootust, et ta meie loodusesse alles jääb?Jah, lendoravaga on lood halvad. Neid arvatakse alles olevat saja isendi ringis, optimistlikumad hinnangud ütlevad, et kuni 200. Välja lendorav veel surnud pole, aga piiri peal on asi küll. Samas nad on väikesed loomad, kes sigivad päris kiiresti ning sobivas elukeskkonnas on neil lootust liigina ellu jääda.
Olulised on lendorava jaoks kaks asja. Esimene on see, et metsadest, kus nad elavad, jäetaks alles puukoridorid, mida mööda lendoravad liikuda
saavad.
Maapinnal nad ei kõnni ning puud on selleks, et emas- ja isasloomad kokku ning paljuneda saaksid, üliolulised. RMK jätab oma metsades lendoravatele eluliselt vajalikud liikumiskoridorid alles, erametsades selle osas praegu mingit kindlust pole – kõik sõltub omaniku soovist ja tahtest.
Teine asi, millega tegelda tuleb, on lendoravate paljundamine ja tugiasurkonna tekitamine kunstlikus keskkonnas, näiteks loomaaias, ja siis nende loodusesse tagasi asustamine.
Keskkonnaministeerium on avalikult välja öelnud (Põhjarannik, 4. veebruar), et iga isendi loodusest eemaldamine võib nõrgendada niigi habrast looduslikku asurkonda.See on demagoogiline väide. Nad teavad väga hästi, et meil oli ja on siiani plaanis loodusest püüda ning loomaaia tingimustes paljundada vaid neid emasloomi, kes on liikumiskoridoride maharaiumise tõttu isolatsiooni jäänud.
Tugiasurkonna tekitamine ei saa alata prauh ja suure hooga. Kõigepealt on vaja meie lend-oravaid geneetiliselt uurida ning Soome lendoravatega võrrelda. Kui selgub, et nad on geneetiliselt lähedased, saab kaaluda Soome oravatega meie populatsiooni suurendamist.
Riia Loomaaias on lendoravad olemas, paljundamise katsetustega saab alustada seal, ning kui asjad õnnestuvad, alles siis Tallinna Loomaaias asurkonna loomisele mõelda.
Oleme selle kõik ministeeriumiga läbi arutanud.
Projekt, mille raames kavatsesime erametsaomanikelt lend-oravate elupaiku kokku ostma ja kaitse alla võtma hakata ning selleks Euroopa Liidult Life-projekti raames raha taotleda, ei ole mingi linnalaste välja mõeldud ulme. Selle koostamist on vedanud Eesti parimad lendoravatundjad Uudo Timm ja Jaanus Remm. Paraku loobus riik vahetult enne taotluse esitamist maaostu toetamisest ja pidime projekti ümber kirjutama. Kiirustades muudetud ja terviklikkuse kaotanud projektile raha ei eraldatud.
Samas on tore see, et keskkonnaminister kinnitas veebruari algul mitu aastat “marineeritud” lendorava kaitse tegevuskava. Eks nüüd on lootust, et asi saab reaalsema mõõtme.
Erametsaomanike valmidus kitsendusi ja piiranguid taluda pole just suur. Miks see nii on?Erametsaomanik on looduskaitse seisukohalt tegelikult suhteliselt koostööaldis. Aga ma mõistan, miks nad vahel endast välja lähevad ja häält tõstavad. Sest riigipoolsed kompensatsioonimehhanismid on viletsad. Järjekord neist, kes soovivad oma kaitsealuse metsa riigile müüa, on väga pikk. Aga riik ei suuda osta ega piirangute talumist ka õiglaselt kompenseerida.
Ajaleheveergudel paistab looduskaitsjate ja metsaomanike vastuolu alati ka tegelikust suurem. Erametsaomanikul ei ole huvi olla looduse kaitsmisel kirstunaelaks, ta soovib õiglast kompensatsiooni, ja see on arusaadav.
Mida te arvate puidu ahjuajamisest Narva elektrijaamades taastuvenergia ekspordi eesmärgil?Raiemaht meie metsades on viimastel aastatel olnud 10 miljoni tihumeetri ümber.Metsanduse arengukavas on sätestatud säästliku metsamajandamise piirmääraks kuni 15 miljonit tihumeetrit aastas. Tuginedes Tartu Ülikooli looduskaitse bioloogia töörühma ja ELFi ekspertide analüüsidele, ütlen, et see piirmäär on liiga suur. Kui vaadata kliimaanalüüsist, kui palju meie mets süsinikku seob ja kui palju seda vabaneb, siis piir jookseb just ligi 10 miljoni tihumeetri juurest. Enama raiumisel läheb tasakaal paigast.
Väheväärtuslik puit, mille põletamisest räägitakse ning mis mõne arvates metsavedelema jääb, on vajalik näiteks tigudele ja rähnidele.
Looduskaitse bioloogia töörühma hinnangul peaks Eestis range kaitse all olema 10%metsadest, hajusalt üle Eesti, eri metsatüüpe. Kui tahetakse rohkem raiuda, tulebmetsa ökoloogilise funktsiooni säilimiseks rangelt kaitstavate metsade hulka suurendada.
Samas on meil loomulikult palju võsastuvat põllumaad, vananevaid hall-lepikuid ja ka kaitsealasid, mille hooldamisel jääb üle palju biomassi, mille kasutamine energia tootmiseks on mõistlik.
Millistele metsandusteemadele keskendute lähitulevikus?Suuri kaitsealasid Eestisse luua pole enam vaja. Jätkame teemadega, mis senigi olulised olnud – metsa säästev majandamine, lendorava kaitsmine, põlismetsade ja seal elavate liikide eest seismine. Viime omavahel kokku inimesi, kelle soov on loodusele, sh ka metsadele, läheneda paindlikult.

Source:: http://www.eramets.ee/uudised-1/sa-erametsakeskus/eestimaa_looduse_fond-_erametsaomanikul_ei_ole_huvi_olla_looduse_kaitsmisel_kirstunaelaks/