Näita pilti ×

Registreeru

×

Logi sisse

×

Unustasin parooli

×

Küsi esinejalt

×
Energiaühistu Energiatalgud

John Vogler: Pariisi lepet näidatakse edukana hoolimata tulemustest

By Tuul
Novaator, 30.11.2015
Maailma juhid on investeerinud Pariisi kliimakohtumisse sedavõrd palju poliitilist kapitali, et seda näidakse edukana hoolimata selle tegelikust lõpptulemusest, leiab Suurbritannias asuva Keele’i ülikooli keskkonnapoliitikale spetsialiseerunud rahvusvaheliste suhete professor John Vogler. Reaalse edu saavutamisel saab määravaks arenenud riikide valmidus toetada rohelist kliimafondi.

„Prestiiž mängib kohtumise juures olulist rolli. Kohtumine on olnud eriti Prantsusmaa jaoks välispoliitikas kõrgel kohal. Poliitikud on selle nimel viimase aasta jooksul märkimisväärselt pingutanud, kuna maailma juhtfiguuride kohtumisel osalemine demonstreerib Prantsusmaa enda tõsiseltvõetavust,“ selgitas Vogler. Ent kohtumist ei mõjuta vaid korraldajamaa poliitiline maastik ega positsioon rahvusvahelisel tasandil.
„Sellesse on poliitilist kapitali investeerinud mitmed maailma juhtfiguurid. Oma panuse on andnud isegi paavst Fransciscus. Seeläbi peab kohtumine paistma vähemalt poliitilises mõttes eduloona. Kuid poliitiliselt edukas olemine ei tähenda automaatselt, et lõpptulem on sama hea ka keskkonnale,“ rõhutas professor. Objektiivselt tuleks seetõttu kohtumise edukuse hindamisel lähtuda teistest asjaoludest.
Teadlane näeb positiivse ilminguna, et kohtumiseks ettevalmistatud lepingu tekst juba poolikult parem, kui laialdaselt katastroofiks peetava Kopenhaageni kohtumise lõppakord. „Me teame, et lepingu selgrooks saab olema riiklikul tasandil otsustatavate vähendamispanuste süsteem. Selle edukuse määrab aga see, millised mehhanismid juurutatakse panuste tulevikus ümber hindamiseks, antud lubaduste täitmise jälgimiseks ja panuste kasvatamise julgustamiseks,“ sõnas Vogler. Mees tõi välja, et need on kohtumisel võtmeküsimusteks näiteks Euroopa Liidu jaoks.
Pole saladus, et enne kohtumist deklareeritud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise lubadustest ei piisaks isegi nende sajaprotsendisel täitmisel ohtliku temperatuuritõusu ära hoidmiseks. „Kui hetkel laual olevaid panuseid analüüsida ja need kokku liita, siis tõuseb (maailma keskmine õhutemperatuur) sajandi keskpaigaks ligikaudu 2,7 kraadi. Seda on selgelt liiga palju ja me ei saa sellega elada. Leppe tõhusus sõltub sellest, kas saame selle alusel riiklike panuste tõstmisega lähitulevikus kahe kraadi eesmärgini siiski jõuda,“ selgitas professor.
Majanduslikke eeldusi arvestades on see tema hinnangul võimalik. Nafta hind ei püsi igavesti nii madalana kui praegu. „Samal ajal võib näha, et taastuvad energiaallikad suudavad fossiilkütustega hinna poolest võistelda, mis on riiklike protsesside kontekstis väga tähtis. Valitsused teevad vaid seda, mida nad suudavad endale lubada,“ leidis Vogler. Kuid mööda ei saa ka tungivast vajadusest toetada rahaliselt arengumaid rohesiirde ja kohanemismeetmete juurutamisel.
Roheline kliimafond
„Mulle tundub, et üleilmse hästi toimiva kliimafondi olemasolu on üks peamisi Pariisi leppele edu tagavatest või selle läbi kukutavatest asjaoludest. Kui seda pole, siis ei allkirjasta lepet ilmselt terve hulk riike. Fondi panustatavate rahaeraldiste suurus saab olema tähtis. See on arengumaade jaoks kaalukiviks,“ laiendas professor. Juba antava arenguabi ümbernimetamisest ei piisa.
Vogler toob ajaloost välja, et roheline kliimafond on olnud alati rahvusvahelisel tasandil tundlik teema. Näiteks alguses kasutati keskkonnaprobleemidega seonduva arenguabi jagamiseks Maailmapanga abi. „Arengumaade valitsused on aga olnud organisatsiooniga seonduvate rahaeraldiste suhtes küllaltki kahtlustavad, peljates nende kasutamisega seonduvaid tingimuslikke kohustusi jne,“ märkis professor.
Mees lisas, et kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks mõeldud fondi aluseks olevate mehhanismide üle on vaieldud aastaid. Seda ei saa ka valitsustele ette heita. Kes ei sooviks, et ideaalses maailmas miljardeid eurosid ümber jagavat fondi hallataks läbipaistavalt ja seatud eesmärkide vaimus?
Mehhanismide osas kokku leppimine on aga pakiline.„Sellele ei pöörata küll arenenud riikides eriliselt tähelepanu, kuid tegelikult tunnetab suur osa maailmast juba praegu kliimamuutuste mõju. Kliimamuutustega kohanemine on seetõttu prioriteet enamike riikide jaoks,“ rõhutas Vogler.
Riiklikud huvid
Samuti ei saa tema sõnul mööda vaadata asjaolust, et rahvusvahelises süsteemis on laiahaardelise ja siduva kliimaleppe sõlmimist üritanud nurjata mitmed riigid. Kui mõned teevad SEDA nähtavalt pragmaatilistel kaalutlustel, näiteks tõestatult pea maailma suurimate naftavarudega Saudi Araabia, siis teiste jaoks on tegu pigem üleilmse õigluse jalule seadmisega.
„Näiteks India ja terve hulk teise riike arvab, et kliimaküsimusi käsitletakse rahvusvahelisel tasandil juba olemuslikult ebaõiglaselt. Nende hinnangul on arenenud riigid on kulutanud süsiniku-eelarvest sedavõrd suure osa, et ON arengumaade suhtes ülekohtune sundida neid panustama arenenud tööstusriikidega võrdsel määral,“ sõnas Vogler. Professori hinnangul ei murra patiseisu miski peale märkimisväärse kompensatsiooni.
Ajaloolised emissioonid on tekitanud vaidlusi juba esimestest kliimakokkulepetest saadik. „See ilmnes juba algse kokkuleppe kuulsaks saanud lõigus, mis käsitles arenenud riikide ja arengumaade eristamist ja ühe või teise rolliga seonduvaid kohustusi. Kuigi see oli väga laiaulatuslik kokkulepe, ei suudetud seda üheselt määratleda,“ märkis professor.
Omaette klassi moodustavad maailma suurimad majandused, mille kliimakokkulepete täitmisele seab piirid siseriiklik opositsioon.„Ameeriklastel on olnud alati probleeme, eriti praeguse administratsiooni ajal. Obama tahab, et Ameerika oleks kliimapoliitika alal üks maailma juhtriike, kuid tema tegutsemist piirab vabariiklaste enamusega Kongress. Kliimat puudutavad eelnõud ei lähe lihtsalt läbi. Ükskõik, mida ta teeb, peab Obama tegema läbi täidesaatvate käskude,“ selgitas Vogler. Tunneli lõpust paistab siiski valguskiir.
„Hiina on huvitab juhtum. Riik ehitab küll mitmeid söel töötavaid elektrijaamu, kuid on samas maailma suurim päikesepaneelide tootja ja loob rohelise energeetika Räniorgu ehk Päikeseorgu. Samal ajal on Kommunistliku Partei fookuses endiselt riiklik areng – suur osa selle elanikkonnast elab eriti maapiirkondades vaesuses ja olukorra leevendamiseks on käiku lastud ulatuslikud arenguprogrammid. Nüüd on nad jooksnud aga vähemalt traditsiooniliste energiaallikate kontekstis vastu kiviseina, kuna see on muutnud mõned linnad reostuse tõttu peaaegu elamiskõlbmatuks. See on mänginud Hiina valitsuse suhtumise muutuses märkimisväärset rolli. Nii on riik lasknud paljusid meetmeid käiku nagunii ja iseseisvalt.
„On positiivne, et viimaks on koostööd nõustunud tegema kliima suhtes eelnevalt leigust ilmutanud hiinlased, kes on näinud ennast varem arengumaana ja seega emissioonide kärpimisest keeldunud. Hetkel on nad aga ameeriklastele selles osas oluliselt lähemal. Kui tahad teada, mis Pariisi leppe sõlmimist tagant kannustab, siis on selleks Hiina ja Ameerika vastastikune mõistmine,“ lisas professor.
Vogler nendib, et päeva lõpuks toob alt-üles leppelahendusega seonduv kõigi siseriiklike huvidega arvestamine küllaltki nõrga leppe. „Riiklikult määratud panused ja rahvusvahelise organisatsiooni poolt määratavate kohustuste puudumine on hädavajalik ja aitab kergemini lepet saada. Kuid mõnes mõttes vahetad sa seejuures selle tõhusust laiahaardelisuse vastu,“ laiendas mees.
John Vogler on Keele’i ülikooli rahvusvaheliste suhete professor, Briti rahvusvaheliste uuringute assotsiatsiooni keskkonna töörühma juhataja ning raamatu „Climate Change in World Politics“ autor.

Source:: http://www.tuuleenergia.ee/2015/11/john-vogler-pariisi-lepet-naidatakse-edukana-hoolimata-tulemustest/