Näita pilti ×

Registreeru

×

Logi sisse

×

Unustasin parooli

×

Küsi esinejalt

×
Energiaühistu Energiatalgud

Marek Strandberg | Uus kliimamood – otse Pariisist!

By Tuul Õhtuleht, 17.12.2015
Vaieldamatult on see asjaolu ülioluline, et maailma riigid on allkirja andnud leppele, millega tegelikult teadvustatakse ka rahvusvahelise õiguse mõttes nii kliimasoojenemist kui selle ilmselt inimtekkelisust.
Vaja on aga mõista seda, et see lepe ei tee iseenesest mitte tuhkagi. Ükski rahvusvaheline lepe ei tee. Inimesed pole masinad, millesse õiguse abil programme sisse kirjutada. Sellised lepped annavad aga hulgaliselt võimalusi edasisteks valikuteks.
Põlevkivi ummiktee
Muidu nii põlevkivi ja kaevandamislembene Eesti praegune keskkonnaministergi on möönnud, et põlevkivienergeetikaga on nüüd vist asjad ühel pool. Tegelikult oli see asjaolu selge 1997. aastalgi, kui Kyoto lepetega selline suund võeti. Mina võtaks asja kokku nii, et ilmsetele asjaoludele vaatamata on Eestis suudetud põlevkivienergeetikat hambad ristis ja kapitali raisates edasi harrastada. Seda 18 aastat ühtejärge avalikkust lollitades ning paraku ka Ida-Viru ja kogu Eesti majandust pärssides.
Aga mitte ainult – meenutagem jutte sellest, kuidas põlvekivitööstus tagavat lahenduse sotsiaalsetele probleemidele. Nii pole läinud ning kliimamajanduse edendamisel on Eesti olnud otsesõnu tagurlik. Paar aastakümmet põlevkivipõhine ning riiklikult odavaks reguleeritud energia ei ole Eesti majandust eelisarendanud.
Info- ja muu tehnoloogilise arengu eelduseks on ikkagi uuendus. See kehtib loomulikult ka energeetikas. Eestis on riiklikult toetatud ulmelisi põlevkiviprojekte ja lubatud, et põlevkivi toob Eesti omad bensiinid-diislid. Nii pole läinud. Naftatipust rääkijad ja selle nähtuse taustu selgitanud on osutanud asjaolule, et naftaajastu loojangul nafta hind pigem langeb kui tõuseb. Nii ongi energeetika Eestis kas teadlikult või rumalusest juhitud pruunile ummikteele.
Sest kõigest on õppida vaid ühte: kui eestlaste silmad ja mõistus on hõivatud, pole lootustki, et globaalsete protsesside loomusest ja arengust saadakse aru. Ikka on kusagilt tolmunud riiulilt võtta mõni tituleeritud akadeemik, kes kõneleb sellest, et kliimasoojenemine on suur rahvusvaheline vandenõu või midagi sinnakanti.
Eestile tähendab kliimamajanduse asjus hilisärkamine seda, et kaotsi on lastud üle kümne aasta võimalikku energeetikauuendust.
Õnneks pole veel hilja ja innovaatiline kannapööre Eesti energiamajanduses on võimalik. See pole küll see, mida me istuv keskkonnaminister ühes jutus moka otsast arvas, et kui olemasolevasse voolukatlasse (Eesti Energia jõujaamadesse) uhada sisse taastuvkütust (puitu ja muud kasvavat biomassi), siis ongi probleemid lahendatud. Mida ma silmas pean? Tegelikult majanduslikku- ja energiademokraatiat ehk siis ulatuslikku toetust ühistulisele energiamuundamisele, kus igal ettevõttes osalejal on üks hääl ja tema osaluse määr on võrreldav tema energiavajadusega. Või ületab seda maksimaalselt 2-3 korda, et peale kulude kaetuks saamise tulugi saada.
Aga nüüd leppest endast. Ei väsi rõhutamast, et see on vaid võimalus, kus nii mõnigi osapool jätab enda jaoks valikuvõimalused alles.
Igatahes aastaks 2020 on kokku lepitud tähtaeg, kui peab lõppema nii fossiilkütuste kasutuse subsideerimine kui ka metsaraadamine. See viimane on ilmselt keskkonnaministrile ja Eesti Energiale morni meelt tekitav, sest vaid kasvavast metsast Eesti energiavajaduse katmine tooks endaga kaasa Eesti metsalise ökosüsteemi hävitamise. Seda aga ei sallita.
Uued tehnoloogiad tulekul
Rahvusvaheline lepe on õiguslikult siduv, aga targu on siduvate teemade alt väljas nii iga riigi enda eesmärgid nagu ka riikide rahaliste panuste suurus, mida nad kliimamuutuse pidurdamiseks tegema peavad. On üsna selge, et muul moel poleks Ameerika Ühendriigid sellele leppele ilmselt alla kirjutanud.
Liblikakeelset kohustustevaba teksti kohtab seal veelgi. Fossiilse süsihappegaasi bilansilise emissiooni lõpuajaks on sätitud 2060–2080. Et aga oleks võimalik jääda kliima soojenemises Pariisi leppes loodetud 1,5kraadise temperatuuritõusu piirist allapoole, tuleks fossiilkütuste ajastu lõpetada reaalselt 2050. aasta paiku.
Selgelt on sõnastatud asjaolu, et põlisrahvaste õigused peavad olema kliimaleppega tagatud. Aga samas on sõnastamata, kas näiteks metsade kaitsmise kaudu on kaitstud ka metsaalade põlisrahvaste õigused. Meie siin oleme ju ka metsarahvas, aga samas võib see liblikakeelne lepe olla siiski niivõrd mitmetähenduslik, et siinne valitsus oma püüdlikkuses võib metsa selle leppe huvides siiski ohverdada.
Euroopa Liidu poolne üsna pehme konverentsi alguspäevade lähtepositsioon õnneks asendus läbirääkimistel siiski 1,5kraadise kliimasoojenemise piiri nõudmisega. Samas on see mõneski mõttes ohutu tingimus, sest kliimamudelid, mis soojenemisennustuse temperatuuritõuse pakuvad, on ikka veel mõnevõrra kummist ning mahutavad kuhjaga tegevusi, mida teha või vältida. See omakorda vähendab sõlmitud kliimaleppe konkreetsust.
Ulatuslike tehnoloogiamuutuste tee on avatud. Tõsi, see on avatud olnud juba aastast 1997, aga sedapuhku on seda vajadust ning õigust veelgi jõulisemalt üle kinnitatud. Kolmanda maailma jaoks pakutav ei peaks aga loomulikult saama sisustatud vaid 100 miljardi dollarilise igaaastase rahapakina, vaid pigem ja ennekõike ikka energiatehnoloogilise abiga, kus just uus energiamuundamistehnika kolmandas maailmas kättesaadavaks ja loomulikuks muuta.
Olgu aga öeldud, et orjapidamisestki ei saadud lahti üleöö. Praegu on olukord õnneks selline, et kui ei muud, siis nüüdseks on rahvusvahelise õiguse juurmisse ossa sisse söövitatud teadmine, et inimene on tööstusajastu algusest alates pidanud nii ökoloogilist kui ka kliimasüsteemi oma orjana.

Source:: http://www.tuuleenergia.ee/2015/12/marek-strandberg-uus-kliimamood-otse-pariisist/