Näita pilti ×

Registreeru

×

Logi sisse

×

Unustasin parooli

×

Küsi esinejalt

×
Energiaühistu Energiatalgud

Rene Tammist: tossutamise aeg sai ümber, panustagem taastuvenergiale

By Tuul Postimees, 15.12.2015
Olukorras, kus olemasolev majandusmudel on osutunud mitterahuldavaks, ignoreerime jätkuvalt globaalseid megatrende – me ei sea endale eesmärgiks uute puhta energia tehnoloogiate turul osalemist, kirjutab Eesti Taastuvenergia Koja juhataja Rene Tammist.
Need on väga riskantsed otsused ja ilmselt aina süvendavad meie mahajäämust. Pariisi kliimakokkuleppe valguses tuleks pöörata uus leht ja panustada taastuvenergiale.
Pariisi kliimalepe tuli arvatust ambitsioonikam. Lepe muudab vääramatult seda, kuidas me energiat toodame, tarbime ja hangime. Käima tõmmatakse täiesti uued tööstusharud ja lahenduste keskmes on taastuvenergia tehnoloogiad.
Põlevkivi mahte tahetakse tõsta
Riigid, kes panustanud rohelisemale majandusele, on sellest ainult võitnud. Näiteks Taani läbimõeldud ja ambitsioonikas lähenemine energiasäästu ning taastuvenergia vallas on riigist teinud 1/3 maailma tuuleturbiinide tootja, kus ainuüksi tuulikute eksport moodustab üle 10 protsendi riigi koguekspordist ja pakub kõrgepalgalist tööd üle 50 000 inimesele.
“Vähene tootlikkus ja tööturu struktuursed probleemid on Eesti olulisemad arenguriskid» kirjutab Riigikontroll oma värskes ülevaates riigikogule. Teisisõnu, see kuidas oleme siiani majandust arendanud, ei ole piisav tagamaks riigi jätkusuutlikku arengut. Kesised majanduskasvu numbrid on selle tõdemuse illustratsiooniks. Ilmselgelt, oma väheste ressurssidega peame olema eriti targad ja täpsed valikutes milliseid valdkondi arendada, milliseid mitte.
Eesti energia- ja kliimapoliitika lähtub paraku aga täna põlevkivisektori eelisarendamisest. Eestlased on inimese kohta suurimad kliimasoojenemist põhjustavate süsikuheitmete õhkupaiskajad ELis. Valmivad pikaajalised kliima- ja energiapoliitika kavad reedavad plaani saastet mitte vähendada, vaid hoopis suurendada. Sellised otsused pole sõlmitud kliimaleppega kooskõlas.
Valmivas Põlevkivi Arengukavas on sees võimalused põlevkivi kaevemahtu veelgi tõsta, avada kavatsetakse uusi kaevandusi. Niipea kui naftahind taastub, kavatsetakse põlevkiviõli tootmisvõimsusi kolmekordistada ja jätkatakse põlevkivi otsepõletamisega. Õlitööstuse heitmed lähevad küll jagamisele nende riikidega, kes õli impordivad, ent tööstuse keskkonnajalajälg suureneb. Põlevkivi otsepõletusel ja põlevkiviõli tootmisel ja tarbimisel on CO2 heide samas suurusjärgus.
Eesti riik pakub põlevkivisektorile olulisi eeliseid. Konkurentsiamet analüüsis põlevkivisektori konkurentsiolukorda ja leidis, et uued põlevkivi kaeveload ja Eesti Energia põlevkivikaevandustes kaevandatav kivi tuleks müüa enampakkumistel. Sarnaselt sellega, kuidas riik maad või metsa müüb. Kehtivad eelised kaevandamislube juba omavatele ettevõtjatele tuleks kaotada. Selliseid muudatusi aga maapõue seaduseelnõu ette ei näe. Endiselt puuduvad ennetavad meetmed kindlustuse ja tagatisfondi näol juhul, kui kaevandaja pankrotistub ja ala jääb korrastamata. Puudub ka riigipoolne kaevandusalade suunamine.
Miks anda riigiabi nii kahjulikule majandusharule?
Põlevkivisektorile tehtud ja kavandatavad eelised tõstatavad ka valulise riigiabi andmise küsimuse. Nii on konkurentsiamet tõdenud, et mis tahes eeliste loomisel põlevkivisektorile tõstatub küsimus, kas sellised eelised vastavad riigiabi suhtes nii Eestis kui Euroopa Liidus kehtestatud nõuetele.
Meil tuleb ühiskonnana endalt küsida, kas riigi poolt antav abi sedavõrd suure keskkonnakoormusega majandusharule on põhjendatud? Veelgi tõsisem on aga küsimus, kas nende eeliste varal peaks üles ehitatama uue põlevkiviõlitööstuse?
Üks kõige markantsemaid näiteid taotletavatest eelistest on 2016 a alguses tööd alustav uus Auvere põlevkivielektrijaam. Ajakirjandus on juba käsitlenud teemat, et põlevkivijaam tuleb alla hinnata, kui sellele ei hakata maksma taastuvenergia toetust. Allahindamise suurusjärk vastab Eesti majanduse lipulaeva Tallinki varade mahule. Mis äraspidine loogika see on, et taastuvenergia toetusest tuleb kinni maksta põlevkivielektrijaama rajamine? Kui veel aasta eest kinnitas majandusministeerium, et Auvere põlevkivijaamal pole õigust toetust saada, siis septembris avaldati eelnõu, kus kavandati toetusi eksklusiivselt Eesti Energiale.
Puidu masspõletamise näol oleks tegu mastaapse rohepesuga, mis tähendaks puidu ebaefektiivset kasutamist, millega koormataks tarbijaid, ettevõtlust ja keskkonda. Selle tõestuseks piisab, kui heita pilk aastatel 2010 – 2012 toimunud Narva jaamade puidu masspõletamise mõjudele. Masspõletamise tagajärjel tõusis Kirde-Eestis hakkepuidu ja küttepuu hind 40 protsenti ja üle Eesti 15 protsenti, kasvas ka taastuvenergia tasu.
Kui põhjendatud on ehitada aastakümneteks üles süsinikumahukat tööstust ajal, kui kõik peaksid pingutama selle nimel, et ohjeldada kliimamuutusi?
Meil valdava moraalse relativismi võttis kokku üks ametnik, kes mulle vastas, et kui on nõudlust, aga meie ei tooda, teeb seda keegi teine, mistap CO2 heitkogused tekivad ikkagi.
Me oleme ajalooliselt põlevkivi tossutanud ja peaksime nüüd tegema hoopis kõik selleks, et vähendada oma heitmeid ja aidata seda teha ka teistel. Sellel tossutamisel on selge hind ja ehkki seda hinda täna veel põlevkivisektorilt ei küsita, pole kaugel aeg, kus seda tegema asutakse. Leppe järel on IMF juba üles kutsunud kehtestama CO2 maksu.
Karmistuva kliimapoliitika tingimustes on põlevkiviõli tootmisele rajatav energiamajanduse tulevik Eesti riigile riskantne. Õlitootmisega soovib riik siduda üksüheselt ka siseriikliku elektritootmise.
Vajame eesmärki taastuvenergiale üleminekuks
Pariisis allkirjastatud kliimakokkulepe tähendab sisuliselt üleminemist uutele tehnoloogiatele, mis ei toituks fossiilkütustest, vaid taastuvast energiast. 90 protsenti maailma riikidest on juba deklareerinud, et panustavad kliimamuutuste vähendamisse taastuvenergia abil.
Pöördumatu taastuvenergiale üleminek käib tegelikult juba mõnda aega. Taastuvenergia elektrijaamad moodustavad üle poole võimsustest, mis on lisandunud ülemaailmsesse energiasektorisse alates 2011. aastast. Taastuvenergialahendused on muutunud üha kättesaadavamaks, olles paljudes riikides juba odavamaiks energiatootmise viisiks.
Puhastesse energiatehnoloogiatesse investeeritakse järgmise 15 aasta jooksul Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel 13,5 triljonit dollarit. See on tohutult kiiresti kasvav turg ja Eestil tuleks sellest võimalusest kinni haarata.
Selleks on Eestis vaja seada taastuvenergiale üleminek selgeks eesmärgiks ja anda nii ühiskonnale kui ka ettevõtjatele signaal, et riigil on tõsi taga. Vaja on ka selgeid ja jõulisi meetmeid taastuvenergia arendamiseks ning stabiilset investeerimiskeskkonda. Vajalik on riigi ning ettevõtjate partnerlus, et koos kohaliku taastuvenergia tootmisega annaks uus lähenemine võimaluse ka vasttärganud kodumaise taastuvenergia tehnoloogiaarenduse käimatõmbamisele. Vähe on teada fakt, et Eestis käib vilgas roheliste tehnoloogiate arendus, arendatakse ja toodetakse edukalt tuulikuid, päikesepaneele, invertereid, targa maja seadmeid, tarkvaralahendusi jpt.
Praegu meetmed taastuvenergia arendamiseks pärast 2020. aastat riigil üldse puuduvad ja ka täna on sektor sisuliselt seisakus, sealhulgas on Eesti transpordisektoris taastuvenergia kasutamisele poolest Euroopa Liidus üldse viimasel kohal. Eestil tuleks aga Pariisi kliimaleppe valgusest tekkivast uutest võimalustest kinni haarata, mitte aga otsida kõrvalteid põlevkivienergeetika kunstlikult elus hoidmiseks. Selles peitub ka võimalus turgutada meie kesist majanduskasvu.

Source:: http://www.tuuleenergia.ee/2015/12/rene-tammist-tossutamise-aeg-sai-umber-panustagem-taastuvenergiale/